aprill 24, 2014

Attack on Titan: vastu pidamine on avastusretk

Hiiglastega kokku puutuda pole mingi naljaasi. Nad on kohutavad, tõesti. Hajime Isayama pliiatsist sündinud ja Wit Studio videoversiooniks kohandatud "titaanid" söövad meid nimelt ära. Nad ilmuvad ootamatult: silmad süütu idiootsusega, soost kastreeritud alastus: nad jooksevad, haaravad sind ja gnam! - sa tead juba esimesest episoodist, kuidas see lõpeb. Sinu kaaslased süüakse ükshaaval ära, ilma põhjuseta (välja arvatud tung süüa, tükeldada ja nautida teiste valu). Attack on Titani steampunk-keskaegses maailmas on inimkond end ümbritsenud 3 kontsentrilise müüriga (Maria, Rosa ja Sina), kuid pärast sajandipikkust sunniviisilist kaitset tungib eikusagilt ilmunud tohutu hiiglane Maria sisse ja see on kaos. Rahvastik on hävitatud, inimeste miilitsad on massiliselt tapetud ja uusi tuleb võimalikult kiiresti koolitada, alustades ellujäänud lastest, muidu on lõpp.
pilt


Nende hulgas on mässumeelne Eren ja jäine Mikasa, kaks noort, keda seob vägagi verine lapsepõlv. Nende väljaõpe viib nad uurijate korpusesse, sõjaväeharusse, mis riskib oma tagumikuga väljaspool müüre, püüdes koguda teavet titaanide olemuse kohta. Neist kahest saavad Rittai Kidō Sōchi meistrid, gaasil töötava seadme, mis võimaldab köite ja haaratsite süsteemi kasutades osavalt keerelda. Ainult seda "3D-manöövrite seadet" kandes saavad uurijad loota, et tabavad hiiglaste ainsat nõrka kohta: lihakäntsakut, mis asub veidi kukla all ja mille eemaldamine toob kaasa koletise kohese pulbristumise.




Kas see on siis tavaline lugu Meie vs Nemad? Sugugi mitte. Tegelikult levib inimeste seas reetmise ja ülestõusu idu. Lisaks monarhilisele ja tsentraliseeritud süsteemile, mis on suunatud peamiselt kuningliku kindluse kaitsmisele (kas see meenutab teile midagi?), puudub ühtsus ka kolme sõjaväeüksuse vahel (kaitse garnison, sandarmeeria ehk politseinikud ja uurijad, kuhu Eren ja Mikasa kuuluvad). Eelkõige ei ole müüride sees tegutsevad miilitsad peaaegu üldse teadlikud hiiglaste kohutavast julmusest ja kipuvad "vastu seisma" passiivselt ja mitte-projekteerivalt. Uurijate jaoks on kõik vastupidine: oma kaaslaste nägemine koletiste lõugadesse neelatuna on korduv kogemus, mis on tekitanud kättemaksusoovi, mis on segatud empaatia ja kollektiivse toetuse tundega.

Kui Attack on Titan võib paljastada kogu ohverduse ja kamraadluse retoorika, siis kujutluspilt ja narratiiv, mida see arendab, avaneb keerukamatele ja huvitavamatele tõlgendustele. Nagu mainitud, ei ole konflikt lihtsalt kahe bloki vahel (Hiiglased vs Inimesed). Toimub kokkupõrge sotsiaalsete põlvkondade, sõjaväeüksuste ja hierarhiate vahel, erinevate müürivööde elanike vahel, kuna puudub kokkulepe, millist vastupanustrateegiat järgida. Maailm enne hiiglaste saabumist (oleme utoopilises IX sajandis) ei ole idealiseeritud: Eren ja Mikasa kogevad ja praktiseerivad vägivalda juba lapsepõlves. Seega pole süütust kunagi eksisteerinud, sest trauma on endeemiline. Isegi hiiglastel on inimlikult tuttavad näod ja kujud, kuigi nende puuduv pilk ja mõrvarlik tung muudavad nad näiliselt teadvuse ja tunneteta. See ei ole enam kõikjalolev "zombi allegooria", mille kohaselt sotsiaalset korda ähvardab endiste inimeste mass, kes ründab sine ratio. Attack on Titanis on iga hiiglane monoliit, millega hulk sõdalasi ja naissõdalasi kokku põrkavad, püüdes end kaitsta, aga ka selle saladust dešifreerida. Ja peagi saab selgeks kahtlus, et inimeste seas on mõni "inkognito" hiiglane. "Punane surm", parafraseerides Allan Poe kuulsat lugu, on meie keskel, imbub seestpoolt. Seega ei jää muud üle, kui minna avastama, võidelda kollektiivselt, kuid jätkata oma oskuste arendamist, manööverdades "3D" uurimisega, et mõista, et võib-olla on "hiiglane, kes on meis" kõige võimsam relv inimkonna päästmiseks.

Lühidalt: #peabnägema.
mai 12, 2014

#LcomeAlice on tagasi! 30.–31.05 ja 1.06 2014, Rooma


Reedel & Laupäeval 30.-31. mail ja 1. juunil oleme tagasi laval Teatro Studio Uno's (Via Carlo della Rocca 6, Rooma) etendusega L come Alice.
 
Neile, kes ei tea, "L" on teatri- ja videokunsti etendus steampunk stiilis, mis on inspireeritud Alice'i seiklustest läbi peegli, ise toodetud Nexuse (lavastus) ja Laura Garofoli (mõte-keha) poolt.

Nagu tavaliselt, on "etendus" juba alanud...

***

♕L come Alice (Facebook)

♞ #LcomeAlice (Twitter)

♔ L come Alice: kahekordse taskuga kohver (Pinterest)
L come Alice by Slidely Photo Gallery

Kohtumiseni kõikjal!

juuni 8, 2014

Verine Mary pohmelli peletamiseks: küsimused ja kommentaarid LcomeAlice'i kohta

Kui see etendus on teid pöördesse ajanud, siis on vaja suurt klaasi bloody maryt. Viimased kaks nädalat oleme seda kõvasti teinud: teie L on tagasi laval, tekitanud stseeni. Esmalt Teatro Studio Uno's, kaasates uut publikut ja arvustajaid (Gufetto, Ghigliottina, Persinsala, Kirolandia), seejärel vastastikuse abi ruumis Communia, muutes "stseeniks" selle, mis veel mõni kuu tagasi oli prügimägi. 

"Stsenariseerimine", nagu Yves Citton ütleks, on tegevus, mis töötab nii narratiivi kui ka vaimse tellinguga: Communia nägemine ja mäletamine noore Alice'i "kellamehhanismi" ruumina on palju väärtuslikum kui lihtsalt sellise nägemuse ette kujutamine või hüpoteesimine. Sama kehtib ka steampunk-käsitööesemete kohta, mille Davide Progetto Steam'ist on etenduse jaoks valmistanud ja valinud. Need on tõelised "kognitiivsed artefaktid", materiaalsed objektid, mis kehastavad vihjeid, mis vallandavad praktikaid ja erinevaid ideid. Need ei ole dekoratiivsed nipsasjad: Davide'i artefaktid töötavad ja on ainulaadsed. Kui avate telefoni šassii, leiate ühilduva helisisendi mp3-mängijatele, nii nagu, kui vaatate lähedalt Alice'i mehaanilist käsivart, kuulete kella tiksumist, hammasrataste krõbinat.

pilt
L mehaanilise käsivarre ja õlapadjaga + Progetto Steam vöö
Kõik see on vajalik selleks, et näidata ja ristata mitmeid maailmu, laadida ja koguda vastupanu stseeni ja kaugema eesmärgi nimel. "Alice'i vastupidav teater", Giuseppe Sofo pühendatud essee prolepsis, analüüsib seda tüüpi konfliktisituatsiooni, mis kritiseerib tootmisviise, kunstilise juhtimise paradigmasid, vaatamismudeleid ja objekti-etenduse psühho-kultuurilisi piire, selle asemel, et rõhutada süžee oletatavat "sotsiaal-poliitilist" sisu. L come Alice'iga toodetakse end ise, tehes koostööd teiste enesetootjatega, mitte sulgemiseks, vaid viiruse levitamiseks; lavastaja/näitleja suhe viiakse tahtlikult äärmusesse, et see tekitaks sama ümberlükkamise; vaatajad kogevad sihilikult kogemust, mis segab filmikunsti algusaegu (kus projektsioonid vaheldusid varietee etenduste, muusikaliste vahepalade ja esitlustega) ja fantasmagooriat (poolvalgustatud keskkonnas "kummituste" tagantprojektsioon, mis pärineb XVIII sajandi lõpust); ja lõpuks L seab kahtluse alla objekti-etenduse fetiši kui vaikse ja "maaelu ajakirjanduse" seltskondliku tunni jooksul lõpetatud hetke, mis on piisav pizza tarbimiseks. 

Jah, etendus on ka see, aga kui see ei hõlma vaataja osalemist enne ja pärast lavastust, on see määratud saama ainult jalutuskäigu rituaaliks. Sel põhjusel paigutame stseeni ümber, veebi, kohtadesse terve rea leivapuru, et seda jalutuskäiku enne, pärast ja etenduse ajal suunata. Üks näide on meie kahe taskuga kohver, pidevalt uuendatav multimeedia panuste teadetetahvel. Kuid sellest ei piisa, sest see on ikka veel raudtee, samas kui me tahaksime sattuda peidetud radadele, uurimata koobastesse, ookeani kohal kõrguvatele vaateplatvormidele, mille te ise võisite meie teadmata avastada.

Seega pakume teile virtuaalset bloody maryt: kujutades ette, kuidas viina järelmaitse vürtsika tomati vahel teed leiab, saate siin esitada küsimusi, võrrelda versioone ja rekonstrueerida õhtu lugu, mil te L-ist purju jäite. 

Kas pohmelli koos läbisaamine pole osa peost?    

     "
jaanuar 25, 2015

Breaking Bad'i filosoofia

image 2010. aastal lugesin Žižekit, kritiseerisin seriaale ja tantsisin breiktantsu: siis tuli Breaking Bad ja ma hakkasin filosoofiast kirjutama. Sellest päevast peale on paljud mind tänanud, et ma nad sellesse sarja tunnelitesse juhatasin. Siin on kogutud minu arvustused esimesest kuni viienda hooajani. Ma soovitan teil pöörata tähelepanu ka tekstis olevatele piltidele (osa veebiretsensendi alatasustatud tööst, aga ka lahutamatu osa kriitilisest mõtlemisest). Ütle mulle, kas ma tabasin ära ;-) Breaking Bad - 1. hooaeg (Esimene osa feat. Alfred Hitchcock) Breaking Bad - 2. hooaeg (Täielik hooaeg feat. Quentin Tarantino) Breaking Bad - 3. hooaeg (Esimene osa) Breaking Bad - 4. hooaeg (Esimene osa feat. Mark Rotkho) Breaking Bad - 5. hooaeg (Kriitiline märkus feat. Antonin Artaud) image
september 13, 2014

Konverents #LcomeAlice, tulevased sündmused ja kurikuulus raamat breiktantsust

Warren Ellis vs Friedrich Nietzsche; Sherlock Holmes vs Carmelo Bene; Alice (Disney oma) vs Alice (videomängu oma); Lewis Carroll vs Antonin Artaud; Steampunk vs Teater & Videoart. Ja veel: küberneetiline militarism, meedia arheoloogia, häktivism, kehastunud tunnetus ja palju, palju küsimusi. See on konverents teemal *L nagu Alice*, transmeedia steampunk projekt, mida ma pean homme, 14. septembril kell 18.00 Steamfest Romas, endises Testaccio tapamajas. Hommikul, samuti homme (!), viin ma koos ülejäänud meeskonnaga läbi breiktantsu töötoa, Urban Force, San Cesareo (Rm) Energy Fitness Clubis. Päev on täielikult pühendatud breaking culture'ile ning pärastlõunal järgnevad väljakutsed, showbattle'id ja avatud ringid. Ürituse nimi on ju smoKING, osav slängiterminoloogia mäng, et leida, kes suitsetab (st võidab) kõige rohkem b-boy/g-girl'e, kinnitades end päeva kuningaks või kuningannaks. Lisaks olen ma jätkanud oma breiktantsu ajaloo raamatu kallal töötamist. Kaks aastat pärast ehituse algust on narratiivne hoone oma valmimisest väga kaugel, kuid ajaloolis-stilistilised alused on hästi juurdunud. Tõenäoliselt ei ole pealkiri enam see, mis algselt pakuti (Be-girl), kuid peategelane jääb kindlasti b-girl'iks. Samuti jääb alles soov jutustada lugu romaani vormis, selle asemel, et pakkuda ajaloolist esseed, ja anda voli neile, kes ütlevad "sa-seal-ei-olnud". Pigem puudutab fiktsiooniline komponent väga järske maastikke, segades põneviku, fantaasia, afrofuturismi ja võib-olla isegi natuke wuxiat. Ülejäänud osas olen ma janune lugude järele, mis puudutavad 80ndatel ja 90ndate alguses aktiivseid Itaalia b-girle: kui te teate kedagi, kas lugu või b-girli, saatke mulle postituvi aadressile nexusmoves@gmail.com. *** Puudumine selle blogi lehekülgedelt ja ebatavaline sisu olemasolu minu Facebooki lehe ja Twitteri kaudu on tingitud selle ja teiste algatuste ettevalmistamisest, mida ma loodan siia nexusmoves.com-i üle kanda, et saaksime neid koos kommenteerida. Ja nüüd, kui te vabandate, lähen ma tagasi märkmeid "lahti korgima".
oktoober 22, 2014

#LcomeAlice'i filosoofia: ise tootmine, eneseökoloogia ja steampunk-eksistentsialism

Alice imedemaal – kas see võib olla konfliktse ise-tootmise paradigma? Kaks kuud pärast Roomas toimunud Steamfesti konverentsi tundub mulle, et see küsimus koondab kõne tuuma. #LcomeAlice'iga, transmeedia projektiga, mille eelmisel aastal avasime, katsetame teekonda, mis seob vastastikku teoreetilise-kunstilise uurimistöö poliitilis-produktiivsete strateegiate vormidega. Kaalul on kollektiivse ja individuaalse subjektiivsuse ökoloogiline kontseptsioon. Alice'i loo asemel oleme genereerinud arheoloogia, mis rekonstrueerib (ja kujutleb) lugematuid läbimisi, millest see tegelane koosneb. Me mõistsime, et Alice'i killustatud, kuid "eksistentsiaalne" seisund peegeldab näitleja/autori ja eelkõige meie subjektiivse teadvuse seisundit. Kui me oleme lavale sisse ja vastu tahtlikult lõksud paigutanud, oleme tootmise tasandil liikunud varjatult, kaas-määrates tööd loomingulise ja poliitilise kohtumise kaudu teiste subjektidega. Lisaks sooviksime mitme meediaplatvormi läbimise kaudu edendada samaväärselt ökoloogilist vaataja/vaataja kontseptsiooni: enam mitte Cartesiuse subjekt, kes on saali pimedusse mähitud, vaid situatsiooniline agent, kes peab #LcomeAlice'i uurima nagu mänguväljakul, kui ta tahab august mõtet välja pigistada (või august mõtet!).

***

Ülalpool on konverentsi esimese osa salvestus koos lisatud piltide ja katkendiga etendusest. Lühikese ülevaate saamiseks puudutatud teemadest leiate allpool teemade kaupa jaotuse koos vastava ajakavaga. Head nautimist ja andke mulle teada, mida te arvate! ;-)  

(02: 40) Sissejuhatus: Warren Ellise Aetheric Mechanics; (06:20) Steampunk-eksistentsialism ja Alice; (06:53) Fredrich Kittler ja Nietzsche kirjutusmasin; (09:05) Teadvus kui võlulatern/pimedik feat. Men In Black ja robbottoni; (12:26) Carmelo Bene ja Watsoniks saamine; (14:00) #LcomeAlice'i eksistentsiaalsed lõksud; (14:30) Lewis Carroll, fotograafia ja transmeedia jutustamine ante-litteram; (18:33) Alice kinos feat. Walt Disney, Betty Boop, Alice Madness, Claude Chabrol, Jan Svankmajer; (21:00) Fantasmagooria ja Pepper's Ghosti taasaktualiseerimine #LcomeAlice'is; (25:00) Steampunk, zombimeedia ja materialism; (26:48) #LcomeAlice: ise-tootmine/juhtimine, häktivism ja sotsiaalsed ruumid.       
mai 3, 2016

Asutati Compagnia Garofoli/Nexus: kunstiline, hariduslik ja teoreetiline idufirma

Olen rõõmus ja au sees teatada uue, ambitsioonika projekti saabumisest "koos" Laura Garofoliga. Asutades end sotsiaalse ja kultuurilise edendamise ühinguna, tegutseme tänasest Garofoli/Nexuse nime all, edendades kunsti, haridust ja teadust. See idufirma – nagu seda tänapäeval tavaliselt nimetatakse – edendab teatri, tänavatantsu ja meediakunsti lähenemist, põimides minu tantsija ja teoreetiku teekonna Laura teatri- ja haridusteekonnaga. See minu ja Laura vaheline süžee algab juba 2008. aastal koostööga lühifilmis Questione di attitudine ja jätkub 2012. aastal meie esimese omatoodanguga L'Ombra, et kasvada ja ühineda Compagnia Garofoli/Nexusega. Ees on palju uut, esimesena uus veebisait – www.garofolinexus.it – petrooleumroheline platvorm, kust leiate kõik meie tööd ja projektid. Tehke karussellil tiir ja hoidke antennid püsti. Garofoli/Nexus: hot inside, fresh outside.
juuni 2, 2014

LcomeAlice nõuab! 7/06 @CommuniaRoma


«Deprogrammeerida kõik, teatrilavastada võitlus, hõivata uued vaatajaskonnad»: naastes kolmepäevaselt Teatro Studio Unost, ilmub L come Alice avalikult "konfliktses" kuues päeval, mis on täielikult pühendatud vastupanuteatrile Letteraria raames, mille on algatanud Edizioni Alegre ja vastastikuse abi projekt Communia. Allpool saate lugeda programmi, mis algab Lidia Cirillo raamatu Lotta di classe sul palcoscenico esitlusega ja ümarlauaga, kus osalevad Rialto, Cinema Palazzo ja Teatro Valle.


Kui olete juba näinud L come Alice ja mõtlete, mis seos on L-il vastupanuga, siis see on õige võimalus seda küsimust süvendada. Giuseppe Sofo, kes on ka meie režissööri assistent, on selle teema üle palju pead murdnud, avaldades artikli pealkirjaga (esialgne?) "Alice'i vastupidav vaim: uus teater uutele vastupanupraktikatele", mis on avaldamisel teadusajakirjas. Alice'i projekti viskoossetes niitides orienteerumiseks on Giuseppe teinud ka intervjuu Laura Garofoli ja allakirjutanuga, käskides mõlemal teise vastuseid mitte piiluda. Tekst on nii lõbus kui ka väärtuslik ja see pannakse peagi veebi (eks ole, Sofo?).

Mõtleme välja täiendavaid kultuurilisi lõkse, kuid eelistame palju rohkem sattuda teie omadele:
seega: osalege! ;-)

♕L come Alice (Facebook) | ♞ #LcomeAlice (Twitter)
♔ L come Alice: kahekordse taskuga kohver (Pinterest) 
✉ LcomeAlice@gmail.com

 
märts 31, 2015

"«R.O.M.» (Nexus, 2015) - breiktants + videokunst (+ režissööri märkmed)"

10. aprillil kell 19.00 naasin koos R.O.M.-iga *tänavale*, mis on 2013. aastal Pesaro Perepepé Festi jaoks loodud breiktantsu ja videokunsti etendus. Mind tervitas *Boomerang Festi* raamistik **Largo Spartacos**, mille pealkiri sel aastal on "karje maetakse". Allpool on mõned lavastuse märkmed. Ülal on video, allpool mõned lavastuse märkmed. Head kogemust. *** Informaatikas on ROM akronüüm sõnadest *Read Only Memory*, ainult loetav mälu. CD-ROM on ainult loetav mälu: me saame selle sisu lugeda nii palju kordi kui tahame, kuid me ei saa seda muuta. Romaani keeles tähendab "rom" **"inimest"** ja tähistab praegu rändavat ja hajutatud kultuuri ja rahvast. Rooma on rom: linn, mis koosneb hajutatud eksistentsidest ja mida elatakse ainult lugemiseks. Via dell'Acquedotto Felice: siin kulgeb iidse Rooma akvedukti keskaegne jätk, siin kerkivad esile Pasolini poolt tindiga kaetud "elu poisid". Siin on buldooserid lammutanud kaaride alla ehitatud papist onnid, lahendades selle kuritarvituslike villade kombitsad, mis on klammerdunud samale müüriosale. Siit edasi mööda Via del Mandrionet, Porta Maggiore poole; siit põgenetakse Parco degli Acquedottisse, mis on kuhjunud lugusid ja kattuvusi: seal, kus varem voolas vesi, hõljuvad nüüd droonid. image Colosseum, Constantiniuse kaar, Peetri kiriku sammaskäik: need on olematud kohad. Ebainimlik säilitamise soov on need varjanud metallvõrkude, tellingute ja vaheseinte vahele. Neist on saanud ainult loetavad ruumid, epitaafid ligipääsmatule tulevikule, mis on tsemenditud kunstliku nostalgia poolt kuulsusrikka mineviku järele. Need kohad, nagu meie mälu, on alati "tellingute all". Mis on erinevus meie meeles meenutatud mälestuse ja vanas linnaosas jalutuskäigu tekitatud mälestuse vahel? Mitte midagi. Mõlemad õitsevad ootamatult meie teadvuses. Me tajume lõpptulemust, kuid me ei osale kunagi kognitiivses protsessis, mis sellele aluseks on. Meie eksistents on intiimselt seotud keha ja keskkonnaga, millesse me oleme sukeldunud ja milles me reageerime. Läbides linna, me pidevalt laiendame ja ahendame ennast. Akvedukt on olnud meie vere hapnikuga varustamise süsteemi pikendus, skelett, mis kaitses kodutute elutähtsaid funktsioone, naha jäänused, mis tõendavad meie esivanemate elatud elu. Me eksisteerime osana kollektiivsest arhiivist, mis ei ole mõeldud "ainult loetava" materjali kogumiseks, vaid ehtsaks ja osaluslikuks kujunemiseks ja ümberkujundamiseks. Me oleme romid ja palju muud. [Facebooki üritus]
detsember 31, 2014

Head uut aastat #inCommunia: Bambaataa hip-hop 1981–2015

Eile muutsin wikipedias Afrika Bambaataa ajalugu. Asendasin nulli asemel "1" 1980. aastal, et näidata täpset kuupäeva, millal Bam esimest korda Downtown Manhattanis mängis, avades sellega selle hulljulge kultuuripandeemia, mida tuntakse Hip Hopi nime all. Selle aasta aprillis kogunesid Mudd Clubis TriBeCas, noore Keith Haringi juhtimisel kunstigaleriina kasutatavas kohas, Fab 5 Freddy ja Futura 2000 Bronxi parimad graffiti artistid ja hip-hopperid ning panid nad kokku New Yorgi uue laine tuumikuga. Kuigi see oli kohustuslik sündmus, oli Bam ikka veel pahane oma Zulu Nation Throwdowni avaldamise pärast, mida oli võltsitud Harlemist pärit produtsendi Paul Winley instrumentaalrifi lisamisega. Bam ja Soul Sonic Force olid panustanud spetsiaalselt sünteetilisele, pneumaatilisele biidile ning Winley lisatud Harlem Underground Bandi kitarrid ei sobinud üldse. Fakt on see, et Bam mängis seda lugu ikkagi ja inimesed läksid pöördesse ning Fab 5 Freddy, ilmselt Haringile silma pilgutades, reklaamis Manhattanil veel selliseid õhtuid. Asjast julgustust saanud Bambaataa hakkas koos vastloodud Tommy Boyga uue loo kallal töötama, mis tähistas järgmisel aastal pöördepunkti Hip-Hopi ajaloos: Planet Rock.

Mulle meeldib mõelda, et ka meil on selles 2014. aastal, mis mööda libiseb, tähistatud väike pöördepunkt topelt-H ajaloos. Kuueteistkümne tegevusaasta jooksul olen näinud sadu nägusid ja liigutusi tuhmumas ja segunemas, sama palju sõnu, stiile, pilte, helisid, vibratsioone voolamas või koorumas, eriti vibratsioone. Paar aastat pole mulle sellesse asjade voogu sukeldumine enam piisav: see on nagu kapseldumine piimjas platsenta jõkke, millele saad vaid alla anda ja nautida selle nabanööri soojust, enne kui sind ühel või teisel päeval välja heidetakse, nagu vilets praht. See mulle Hip-Hopi ja selle kogukonna juures ei meeldi: et lõpuks peab leppima sellega, et avastad end vananenuna või naeruväärsena ja jätad ruumi "uuele". Samal ajal usun, et originaalide või pioneeride totemi ja vääramatute väärtuste külge klammerdumine ei vii kuhugi head, vaid ainult soodustab voolu kinnijäämist.

Kogukond, siin on tee, kogukond on kõik, mis meile alles jääb. Selles elavad koos väga erinevad koolid, ajalisused ja territooriumid. Hip-Hop, mida ma tahaksin elada, peaks olema kogemuste lasanje, mitte liiga kuum või liiga külm supp. Muusikasilla all ja seejärel Communias hakkasime ehitama (build) stseeni, mida me tahame. To build - Five Percentersi keeles, mis on 60ndatel Harlemi loodud organisatsioon, kellele me võlgneme termini "cypher" - ei tähenda lihtsalt materiaalselt ehitamist, vaid ka emotsionaalselt ja intellektuaalselt häälestumist. How to build a scene (?) on seega küsimus, mis peaks meid kogu järgmise aasta vaevama, aga ka strateegia, mida tuleb jätkata.


Ja just Strategiaga tahan ma seda uut aastat alustada #inCommunia. See on projekti Califostia Underground edendatav üritus, mis hõlmab segastiili kollektiivset lahingut, mis kasutab kaartide sümboolikat. Ässadena moodustavad neli tantsijat oma meeskonna, valides osalejate "pakist", et seejärel võidelda viimase kaardini turniiril kõik kõigi vastu. See tagasipöördumine sotsiaalsete ja kogukondlike võistlusvormide juurde langeb kokku tagasipöördumisega võitluse ja iseorganiseerumise ruumidesse, mis olid 80ndatel ja 90ndatel Itaalia Hip-Hopi inkubatsioonikohaks.

21. septembril 1982 ilmus New Yorgi Village Voice'is esimene artikkel, mis oli pühendatud topelt-H-le, emblemaatilise pealkirjaga "Afrika Bambaataa Hip-Hop". Ajakirjanik Steven Hager, jälgides geto ja Downtowni kohtumise etappe, sealhulgas Mudd Clubi episoodi, küsis, kas tekkival liikumisel oleks sama õõnestav potentsiaal kui 60ndate vastukultuuridel. Rohkem kui 40 aasta pärast on Hip-Hopi täielik politiseerimata jätmine olnud ühtaegu selle päästmine ja hukatus. Täna, omades mitmeid lugusid ja põlvkondadevahelist ja territooriumideülest kultuuripärandit, on võib-olla kätte jõudnud aeg taaselustada selle kultuuri konfliktseid, vastupidavaid ja õõnestavaid harusid, et stiilist saaks tõeliselt võitluskunst, millega me seisame silmitsi selle asfalt-džungliga, mida me sageli eluks nimetame.

Head uut aastat in communia, semud.