aprill 24, 2014
Attack on Titan: vastu pidamine on avastusretk
Hiiglastega kokku puutuda pole mingi naljaasi. Nad on kohutavad, tõesti. Hajime Isayama pliiatsist sündinud ja Wit Studio videoversiooniks kohandatud "titaanid" söövad meid nimelt ära. Nad ilmuvad ootamatult: silmad süütu idiootsusega, soost kastreeritud alastus: nad jooksevad, haaravad sind ja gnam! - sa tead juba esimesest episoodist, kuidas see lõpeb. Sinu kaaslased süüakse ükshaaval ära, ilma põhjuseta (välja arvatud tung süüa, tükeldada ja nautida teiste valu). Attack on Titani steampunk-keskaegses maailmas on inimkond end ümbritsenud 3 kontsentrilise müüriga (Maria, Rosa ja Sina), kuid pärast sajandipikkust sunniviisilist kaitset tungib eikusagilt ilmunud tohutu hiiglane Maria sisse ja see on kaos. Rahvastik on hävitatud, inimeste miilitsad on massiliselt tapetud ja uusi tuleb võimalikult kiiresti koolitada, alustades ellujäänud lastest, muidu on lõpp.
piltNende hulgas on mässumeelne Eren ja jäine Mikasa, kaks noort, keda seob vägagi verine lapsepõlv. Nende väljaõpe viib nad uurijate korpusesse, sõjaväeharusse, mis riskib oma tagumikuga väljaspool müüre, püüdes koguda teavet titaanide olemuse kohta. Neist kahest saavad Rittai Kidō Sōchi meistrid, gaasil töötava seadme, mis võimaldab köite ja haaratsite süsteemi kasutades osavalt keerelda. Ainult seda "3D-manöövrite seadet" kandes saavad uurijad loota, et tabavad hiiglaste ainsat nõrka kohta: lihakäntsakut, mis asub veidi kukla all ja mille eemaldamine toob kaasa koletise kohese pulbristumise.
Kas see on siis tavaline lugu Meie vs Nemad? Sugugi mitte. Tegelikult levib inimeste seas reetmise ja ülestõusu idu. Lisaks monarhilisele ja tsentraliseeritud süsteemile, mis on suunatud peamiselt kuningliku kindluse kaitsmisele (kas see meenutab teile midagi?), puudub ühtsus ka kolme sõjaväeüksuse vahel (kaitse garnison, sandarmeeria ehk politseinikud ja uurijad, kuhu Eren ja Mikasa kuuluvad). Eelkõige ei ole müüride sees tegutsevad miilitsad peaaegu üldse teadlikud hiiglaste kohutavast julmusest ja kipuvad "vastu seisma" passiivselt ja mitte-projekteerivalt. Uurijate jaoks on kõik vastupidine: oma kaaslaste nägemine koletiste lõugadesse neelatuna on korduv kogemus, mis on tekitanud kättemaksusoovi, mis on segatud empaatia ja kollektiivse toetuse tundega.
Kui Attack on Titan võib paljastada kogu ohverduse ja kamraadluse retoorika, siis kujutluspilt ja narratiiv, mida see arendab, avaneb keerukamatele ja huvitavamatele tõlgendustele. Nagu mainitud, ei ole konflikt lihtsalt kahe bloki vahel (Hiiglased vs Inimesed). Toimub kokkupõrge sotsiaalsete põlvkondade, sõjaväeüksuste ja hierarhiate vahel, erinevate müürivööde elanike vahel, kuna puudub kokkulepe, millist vastupanustrateegiat järgida. Maailm enne hiiglaste saabumist (oleme utoopilises IX sajandis) ei ole idealiseeritud: Eren ja Mikasa kogevad ja praktiseerivad vägivalda juba lapsepõlves. Seega pole süütust kunagi eksisteerinud, sest trauma on endeemiline. Isegi hiiglastel on inimlikult tuttavad näod ja kujud, kuigi nende puuduv pilk ja mõrvarlik tung muudavad nad näiliselt teadvuse ja tunneteta. See ei ole enam kõikjalolev "zombi allegooria", mille kohaselt sotsiaalset korda ähvardab endiste inimeste mass, kes ründab sine ratio. Attack on Titanis on iga hiiglane monoliit, millega hulk sõdalasi ja naissõdalasi kokku põrkavad, püüdes end kaitsta, aga ka selle saladust dešifreerida. Ja peagi saab selgeks kahtlus, et inimeste seas on mõni "inkognito" hiiglane. "Punane surm", parafraseerides Allan Poe kuulsat lugu, on meie keskel, imbub seestpoolt. Seega ei jää muud üle, kui minna avastama, võidelda kollektiivselt, kuid jätkata oma oskuste arendamist, manööverdades "3D" uurimisega, et mõista, et võib-olla on "hiiglane, kes on meis" kõige võimsam relv inimkonna päästmiseks.
Lühidalt: #peabnägema.